Võrkpalli treeningud Elvas
Alates 2. septembrist 2024 Elva Spordihoone pallisaal
1.-3. KLASS
esmaspäev kell 15:00-16:00 Tartu mnt matisaal ÜKE
kolmapäev kell 15:00-16:00 Elva Spordihoone
neljapäev kell 15:00-16:00 Elva Spordihoone
4.-6. KLASS
esmaspäev kell 16:00-17:30 Elva Spordihoone
teisipäev kell 17:00-18:15 Tartu mnt matisaal ÜKE
kolmapäev kell 16:00-17:30 Elva Spordihoone
neljapäev kell 16:00-17:30 Elva Spordihoone
7.-12. KLASS
esmaspäev kell 17:30-19:00 Elva Spordihoone
teisipäev kell 17:00-18:30Tartu mnt matisaal ÜKE
kolmapäev kell 17:30-19:00 Elva Spordihoone
neljapäev kell 17:30-19:00 Elva Spordihoone
Välitreeningud vastavalt treening- ja võistlusgraafikule
T - 4-6kl
R - 7-12kl
Treenerid Marek Pihlak. Email See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. 5295564
Karl-Ernst Saal
Elva judo ajalugu
Uurimistöö
Elva 2013
Sissejuhatus
Sport on Elvas olnud alati tähtsal kohal. Läbi aastate on üks populaarsemaid spordiharrastusi olnud judo. Just selle spordi juurde sattusin ka mina ning olen tänaseks tegelenud sellega juba kolmteist aastat. Elu on olnud siin väga kirev ning arvan, et tasub uurimist ka see, mis toimus Elva judo treeningutel algusaastatel.
Antud uurimistöö annab komplektse ülevaate Elvas toimunust selle mõnekümne aasta jooksul, mil judotreeningud on toimunud. Samuti toon välja tähtsamaid aspekte ning näitan arengut ja sportlaste tulemusi meie judotreenerite poolt tehtud töös.
Uurimistöö käigus küsitlen tähtsamaid Elva judoga seonduvaid inimesi ning analüüsin raamatut Eesti judo kohta ning treeningmaterjale ja muid köiteid, mis Elva judo treeneritel on pika treeneristaažiga kogunenud.
Uurimustöös kasutasin peamiselt kolme andmeteallikat. Esimeseks allikaks on raamat, mis on välja antud Eesti judo 40. sünnipäeva puhul. Sealt sain hea ülevaate üldisele judo ajaloole ning samuti sellele, kuidas judo üldse Eestisse jõudis. Teiseks allikaks kasutasin Elva judo treenerite treeningpäevikuid ja muid andmeid, mille abil saan esile tuua tublimad ja potentsiaalsemad sportlased Elvast. Kolmandaks allikaks on treenerid ja sportlased ise. Küsitluste kaudu sain neilt peamise informatsiooni.
Kuna uurimistöö teemaks on judo Elvas, siis pean tähtsaks tutvustada ka judo ajalugu nii maailmas kui Eestis. Toon välja tähtsamad nimed seoses judo algusaastatega Jaapanis ning kui judo Eestisse jõudis. Siiski soovin jääda oma peateema juurde ning uurida enamalt jaolt ikkagi Elva judo kohta. See hõlmab enda all tähtsamaid sündmusi ja saavutusi Elvas, sportlaste küsitlusi ja arvamusi, ajaloolist informatsiooni, fakte, statistikat ning lugusid.
Judo sünd
Judo looja ja algataja on Jaapanist pärit professor Jigaro Kano (1860-1938). Ta on öelnud järgmist: „Džuudo on efektiivseim tee kehalise ja vaimse jõu arendamiseks. Treenides rünnakut ja kaitset, areneb täiuslikkuse suunas teie keha ja psüühika: te saavutate selle, et džuudo põhiolemus muutub osaks teist endist (Lääne, 2010, lk 21).“ Ta arendas judo välja iidsemast võitluskunstist nimega ju-jitsu, kuna see tundus tema jaoks liiga ohtlik ja vigastusterohke. 1882. aastal esitles ta oma uut võitluskunsti – judot, mis otsetõlkes tähendab pehmet teed. Kano rajas ka oma judokooli nimega Kodokan ning selles õpetavat judot hakkas ta nimetama Kodokan Judoks. Jigaro kano suri 1938. aastal tulles Kairost Rahvusvahelise Olümpiakomitee kongressilt. Pärast tema surma on Kodokani juhtideks olnud nii tema poeg kui ka pojapoeg (Kollane vöö, http://www.artest.ee/doc/kollane_5_kyu.pdf, lk 9-10).
Judo levis nii Jaapanis kui kogu maailmas kiirelt ning peagi oli judost saanud Jaapani rahvusspordiala. Esimesed ametlikud Jaapani meistrivõistlused judos toimusid 1948. aastal. Olümpiamängude kavva jõudis ala 1964. aasta Tokyo olümpial. Need kaks saavutust olid ka Jigaro suured unistused (Kollane vöö, http://www.artest.ee/doc/kollane_5_kyu.pdf, lk 10).
Kui judo levis maailmas laialdaselt, siis Venemaal seda väga soojalt vastu ei võetud. 1938. aastal töötati ümber judosüsteem ja uue ala nimeks sai sambo, millel oli ka omaette roll seoses judo Eestisse jõudmisega. Sambo on judole vägagi sarnane, kuid selles on võitlejatel märgatavalt rohkem vabadust ja võimalusi vastase võitmiseks (Lääne, 2010, lk 29-30).
Rahvusvaheline judo päev
28. oktoobril, aastal 2010 sai alguse judomaailmas uus traditsioon. Rahvusvaheline Judo Päev (International Judo Day) toimub judo looja Jigaro Kano sünnipäeval. Sellele ürituse lõi Rahvusvaheline Judo Föderatsioon. Ürituse eesmärk on juhtida tähelepanu just judo algtõdedele, tolerantsusele ja sportlikusele. Kaasatud on üle 20 miljoni inimese üle maailma (World Judo Day, http://www.worldjudoday.com/en/WorldJudoDay-3.html).
Sambo ning judo Eestis
Samal ajal, kui judo levis üle maailma, oli Eesti tugevalt mõjutatud vene ja nõukogude võimust. Eestis sai kiiresti populaarseks sambomaadlus, mis oli arendatud välja Moskvas. Järkjärgult õppides tõusis Eesti sambomaadlejate tase ning varsti olid eestlased valmis mõõtu võtma üleliidulistel meistrivõistlustel. Esimesed tuntumad sambomaadlejad Eestis olid näiteks Tõnu Lume, Andres Lutsar, Peeter Tammsaar, Riho Rannikmaa, kes kõik hiljem on ka seotud Eesti judo arenguga (Lääne, 2010, lk 31).
Judo jõudis Eestisse läbi mitmete erinevate õpetuste. Üks kindel põhjus judo Eestisse jõudmisel oli see, et judo liideti 1964. aastal olümpiamängude kavva, mis muuseas toimusid judo sünnimaal Jaapanis. Esmalt tundus see väga lõunamaine ja imelik ala (Lääne, 2010, lk 28). Esimene judotrenn toimus eestis 1968. aasta mais, kui Tallinnas Haabersti koolimajas hakkas uut ala propageerima Harri Greenman. Tema õpetused jäid küll suhteliselt algeliseks, sest ta õpetas ainult judo eetikat ja põhimõtteid ning neidki ainult raamatute abil, kuid sellega oli siiski algus tehtud (Lääne, 2010, lk 33). Edaspidi läks kõik ainult paremuse poole. 20. novembril 1969. aastal toimusid esimesed ametlikud judovõistlused Tallinnas. Seda kuupäeva on hakatud nimetama Eesti judo sünnipäevaks. Ala levis Eestis kiiresti ning varsti toimusid treeningud ka juba Tartus (Lääne, 2010, lk 37).
Tõnu Lume
Tõnu Lume on üks Eesti judo vankrivedajatest. Ta on sündinud 2. märtsil 1944 Tallinnas. Ka tema sporditee algas sambo treeningutega. Ta on olnud kahekordne Balti meister ning üheksa kordne Eesti meister. Küll aga ei saanud ta kunagi enda arust profisportlaseks, kuna väärtustas kõige rohkem haridust. Sambo kõrvalt tegeles ta ka vaba- ja klassikalise maadlusega. Judo juurde jõudis ta 70’date algul, olles juba varasemast Samboföderatsiooni eesotsas. Kui 1974. aastal tehti ettepanek föderatsioon ümber nimetada Sambo- ja Judoföderatsiooniks, oli Tõnu Lume ametlikult judoga seotud. 1978. aastaks oli föderatsioonist kadunud nii vahepeal lisandunud karate kui ka sambo, ning alles jäi Judoföderatsioon, mille eesotsas oli ikka Tõnu Lume. Samal ajal oli ta ka Eesti Judoliidu president. 2003. aastal omistati Tõnu Lumele IJF(Internatioal Judo Federation) poolt 7. Dani ehk punavalge vöö, mis on Eestis siiamaani kõige kõrgem vööjärk. 2005. Aastal pani ta Judoföderatsiooni ja Judoliidu presidendi koha maha ning tänapäeval tegutseb ta kui Eesti Olümpiakomitee liige ning Eesti judoliitu Kutsekvalifikatsiooni Komisjoni esimees ning Dan- komisjoni liige. Tõnu Lume on mänginud Georg Lurichi samanimelises filmis peaosa, kehastadeski Georg Lurichit (Lääne, 2010, lk 114-119).
Judo oli jõudnud Tartusse
Tartus oli judo algusaegadel kaks treenerit, Andres Lutsar ja Riho Rannikmaa. Alguses õpetati judot kui vahepala sambo kõrvale, kuid aastaks 1973 olid alade väärtused sedavõrd muutunud, et sambo kaotati Tartus üldsegi ära ning alles jäi ainult judo. Selle muutusega kaasnes ka Andres Lutsari lahkumine Tallinasse ning Tartus jäi kogu koorem Rannikmaa õlgadele. Samal aastal liitusid Rannikmaa treeningutega Andres ning Aavo Põhjala, Tartu ning kogu Eesti ühed tuntuimad õpilased, kes nüüdseks küll on juba treenerid (Lääne, 2010, lk 39-42).
1983. aastal sai Aavo endale Eesti koondise peatreeneri koha ning ta lahkus Tartust. Muuseas pani ta oma ameti maha alles 2013 aasta alguses, ning oli pikima staažiga koondise peatreener Eesti spordis üldse. Tal oli seljataga edukas karjäär paljude Olümpia- ning meistritiitlitega. Tema vend jäi siiski veel Tartusse (Lääne, 2010, lk 51).
Judo Elvas
1987. aastal asus Tartus vägesid juhatama Andres Põhjala. Kuna Rannikmaa lahkus Tartust lahkhelide tõttu, jäi terve töö just Andrese õlgadele. Ta sai oma valdusesse Tartu suurima judoklubi SK Do (Lääne, 2010, lk 158). Andres asus usinasti tööle ja hakkas oma kanda kinnitama ka Tartu läheduses. Judotreeningud hakkasid toimuma Äksis ja Kambjas. Kuna Andres ise elas tegelikult Peedul, oli järgmiseks eesmärgiks tal judo Elvasse toomine. Sellele aitasid hästi kaasa Andrese tuttavad Rita Kuresoo ja Airi Pärn. Tänu nende aktiivsusele algasid siinsed treeningud 1993. aasta sügisel. Treeniti gümnaasiumi keldris asuvas lasketiirus ning matid sai Andres algul kohapealt. Nimelt oli laos vedelenud vanad kreeka-rooma maadlejate matid. Andres lasi nendele katte peale panna ja oligi sobiv treeningpind olemas. Hiljem toodi tartust veel õigeid judomatte juurde ning treeningala laienes veelgi (Põhjala, 2013).
Kuulutused judo treeningute kohta olid nii lehes kui ka koolis stendidel ning samuti tehti ka demonstratsioonesinemisi. Tänu sellele leidsid väga paljud noored oma tee just judo treeningutele. Andres oskas oma treeninguid väga huvitavaks teha ja just see meeldis lastele. Samas suutis ta ka palju judonippe õpetada ja tema õpilased on osutunud väga edukaks juba ammusest ajast peale (Põhjala, 2013). Kui küsida Andreselt, kes olid tema arust Elvas kõige potentsiaalsemad õpilased, on vastus konkreetne: „Võimekaid oli palju, aga päris tippu pole keegi jõudnud. Esimese eestikate medali tõi Martin Järveoja - ta oli sportlik ja tegija mitmetel aladel. Tubli ja andekas oli ka Liina Muttik, kes on samuti tulnud Eesti meistriks. Meenub ka Juri Sirokov, kes hiljem oli tegija laskesuusatajate hulgas. Elvast meenub mulle veel hilisem suusahüppaja Illimar Pärn ning treeningutel ja Võru laagris osalesid ka lauljatena tuntud staarid Eliisa ja Kerli Kõivud. Samuti olid tublid vennad Mihkel ja Jürgen Kuresoo, kes nüüdseks on tegijad jalgpallis (Põhjala, 2013).“ Muuseas Do klubi osales ka Eesti noorte meistrivõistlustel jalgpallis, kus saadi just Elva poiste eestvedamisel oma liigas IV koht, sealjuures kolmandik mängijaid oligi Elvast.
1993. aasta sügisel otsustas Andres ühe oma treeningrühmadest üle anda siinsele tublile õpilasele, Evelin Pihlakule. Andrese jaoks oli tihe Tartu-Elva vaheline sõitmine kulukas ning palju aega nõudev. Samuti oli ta sel ajal Eesti noorte ja juuniorite koondise treener, mis nõudis temalt samuti palju aega ja pühendumust (Põhjala, 2013). Evelin aga asus Elvas usinasti tööle ning kaasas endaga ka oma abikaasa Mareki, kellega kahekesi treenitakse tänaseni Elvas tugevaid ja hakkajaid poisse (E. Pihlak, 2013).
Evelin ühe oma grupiga aastal 2002. Lapsed on äsja sooritanud 6 KYU(valge vöö) eksami.
Treenerid
Evelin Pihlak
Pealt näha rahulik, tagasihoidlik ja vaikne, kuid tegelikult vägagi pühendunud, distsiplineeritud ja professionaalne treener – selliste sõnadega iseloomustaksin mina Evelin Pihlakut. Vägagi sportlik ja korrektne treener, nagu ta on, annab ta kindlasti head eeskuju oma õpilastele ja lapsevanematele.
Evelin on tänavu Elvas treenimas 20. hooaega. Ta isiklikuks saldoks on kümmekond EMV medalit, mõned muu võistluse medalid ning kaks korda on ta valitud Eesti parimaks noortetreeneriks (2003 ja 2005) (E.Pihlak 2013).
Alustades 1993. aastal oma treenerikarjääri, hakkas ta juhendama Elvas just vanemate laste gruppi. Seal grupis olid parasjagu treenimas vennad Kuresood, Martin Järveoja, Illimar Pärn, Andre Uin, Juri Sirokov ja paljud teised. Enamus nendest õpilastest on tänapäevani spordiga tihedalt seotud ning seda võib kindlasti pidada just Evelini teeneks, et poistel spordiisu alles on (E.Pihlak 2013). 1999. aastal otsustas Andres Elvast lahkuda, kuna sõit Tartu ja Elva vahel oli väga kulukas. Selle otsusega jättis ta kõik grupid Evelini õlule. Koormus oli vägagi suur ning treeniti isegi laupäeviti (E.Pihlak 2013). Tänapäeval tegeleb Evelin Elvas kahe judogrupiga: Lõbusale judole annab ta treeninguid teisipäeviti ja neljapäeviti 17.00 – 18.00 ning Meistritele teisipäeviti ja neljapäeviti 18.00 – 19.30 ja reedeti 17.00 – 18.30 (SK Altia treeningute ajad, http://skaltia.ee/index.php/treening)
Peagi liitusid Elva treeningutega ka vennad Karl ja Henri Arivad. Just Henri on olnud üks Elva kõige professionaalsem judoka. Ta maadles väga kergetes kaaludes (ka täiskasvanu eas jäi ta kaal 60kg lähedusse) ning noppis EMV’delt palju medaleid. Hästi läks tal ka erinevatel rahvusvahelistel turniiridel, kuna tal oli väga kiire ja perfektne tehnika. Tema vend Karl aga on hästi läbi löönud judo teoreetilise poolega. Nimelt on Karl sooritanud Eesti Judokohtunike koolituse ja võib mõista õigust isegi Eesti Meistrivõistlustel (E.Pihlak 2013)
Veidi peale Arivate treeningule saabumist läks judobuum lahti ka Rõngus-Valgutas. Kuna seal treeningud ei toimunud, käidi sealt kandist Elvasse treenimas. Parimatel päevadel tuli üle kümne sportlase just Rõngu kandist Elvasse treeningutele ja mis kõige märkimisväärsem, paljud neist olid ka vägagi osavad. Kui mainida nimesid, siis esmalt tulevad Evelinile endale meelde järgmised perekonnad:
Põldmaad – Nad olid esindatud mõlema sugupoolega. Kaur, Gert ja Kadi – kõik toonud EMV’delt rohkelt medaleid, muuseas noorte vanuseklassis oli just Gert Põldmaa Henri Ariva peakonkurent.
Tammed. Kaks venda Tevol ja Revo, mõlemad maapoisid ja rammu jagus. Tänapäeval tegutseb veel aktiivselt Tevol Tamm, kes on murdnud ennast Eesti Juunioride koondisesse ja igapäevaselt treenib ta Audentese spordikoolis. Tulemusi on ka temal näidata ette väga hiilgavaid. Alustades EMV medelitega ning lõpetades Euroopa Karikaetappide medalitega nii Soomes, Lätis, Leedus kui ka Poolas.
Peale nende meenub Rõngu-Valguta kandist veel näiteks Heiki Väärsi, Siim Viksi ja Toomas Hunt.
Marek Pihlak
Marek Pihlak, üks Elva treeneritest, olles samal ajal ka Elva Spordiliidu juhataja. Tegelikult on ta profisporti teinud võrkpallurina ning on olnud selles ka väga edukas. Kolm korda oma tiimiga Eesti Meistriks tulnud ning mitu teistvärvi EMV medalit ei ole tema kõige suurem saavutus. Ta on ka kaks korda Eesti Karikavõitjaks tulnud. Aastase lepinguga mängis ta ka ühe hooaja Belgias ning tuli sealse tiimiga Belgia Meistrivõistlustel pronksile (M.Pihlak 2013).
Judos pole Marek oma kätt otseselt proovile pannud, küll aga annab treeninguid sellepõhjal, mida on oma silmaga vaadanud ja õppinud. Tema tugevaks küljeks on siiski füüsilise treeningu andmine – ta teab häid harjutusi ja oskab lapsi motiveerida harjutusteks (M.Pihlak 2013).
Henri Ariva
Henri Ariva jõudis koos oma venna Karliga Elva judotreeningutele umbes aastal 1998. Esimesteks lähedasemateks treeningkaaslasteks olid Andre Uin ja Martin Järveoja. Ta on tunnistanud, et nooremas eas käis ta treeningutel peamiselt mängimise eesmärgil ning sedagi ema-isa tagant utsitamisel, kuid ühel hetkel sai ta aru, et tal on potentsiaali saada talendikaks maadlejaks ning sellest hetkest alates hakkas ta käima trennis pigem kõrgete eesmärkide nimel. Treeningud muutusid tema jaoks sõltuvust tekitavaks ning ta on öelnud: „Lõpuks tekkis juba endal selline tunne, et kui trennis ei käi, siis oma narkootikumi kätte ei saa (Ariva, 2013).“ Väga hea vastupidavus, kiirus ning hea sisemine aura on omadused, mis Henri tundis, et viisid teda edasi ning aitasid teda võistlustel. Ta maadles kergetes kaaludes ning seetõttu oli ka väga tehniline, kiire ja terav. Samuti on Henri tunnistanud, et juba C-klassis tundis ta, et tema jaoks pole Eestis vastast. Ta sai võistlustel viie matši peale umbes kaks minutit maadelda, võites kõik vastased kiirelt ja efektselt (kui matš enneaegselt puhta võiduga ei lõppe, on ühe matši pikkus C-klassis 3 minutit). Selliste tulemustega maadlemine tõi talle ka 2004. aastal C-klassi parima noormaadleja tiitli (Ariva, 2013) Siiski on tunnistanud nii Evelin kui ka Henri, et Elva judoajaloo tippaeg oli aasta 2005, kui Evelin tunnistati teistkordselt Eesti parimaks noortetreeneriks, ta õpilased tõid väga palju meistritiitleid ja muid EMV medaleid. Samas oli ka treeningõhkkond oli hea ning treeningutel käis palju rahvast (Ariva, Pihlak, 2013).
2009. aastal tundis Henri, et ta peab tegema oma spordlaskarjääris sammu edasi ning ta võttis vastu kõva väljakutse ja astus Audentese Spordikooli Tallinnasse, et oma judoalaseid oskusi veelgi täiendada. Algus tõotas head ning peamine eesmärk oligi Tallinnas lihvida tehnikat ja spetsiifilisemaid detaile maadlusest. Ajapikku muutus aga kool rutiinseks ja midagi väga lõbusat seal enam polnud. Lõpuks jäi Henri ka haigeks, ning paranedes oli kange tahe treeningutele naasta. Kahjuks maksis see valusalt kätte ning haigust mitte lõplikult välja ravimata jätnud Henrit hakkasid kimbutama probleemid südamega. Lõpptulemuseks oligi see, et Henri pidi lõpuklassi naasma Elvasse ning siin ta sportlaskarjäär ka lõppes. Asjaarmastajana tegeles ta siiski aeg-ajalt edasi ning suutis veel vormi niivõrd kõrgeks ajada, et saavutas 2011. aastal täiskasvanute Eesti Meistrivõistlustel 2. koha, mis oli ta jaoks suur kordaminek ja õnnestumine peale terviseprobleemidest jagu saamist (Ariva, 2013).
Peale keskkooli lõpetamist Elva Gümnaasiumis asus Henri õppima Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas. Õppimise kõrvalt sooritas ta ka treenerikutse eksami ning alustas asus tööle treenerina Nõos 2011. aastal. Kohal käis kuni 10 poissi ja treeniti ühise grupiga. Henri on tunnistanud, et talle meeldis see töö väga ning kõige parem tunne selle töö juures oli muidugi näha oma õpilast poodiumile astumas. Treeneritöö lõppes Henril sellega, et ta pidi minema sõjaväkke. Tulevikus on teda kindlasti tagasi oodata (Ariva, 2013).
Henri on tõdenud, et judo on temale palju andnud. Esiteks on ta saanud siit sõbrad kogu eluks, teiseks aga koha, kuhu võib alati tagasi tulla. Alaga tegeledes muutus tema jaoks väga tähtsaks rutiinitaluvus, distsipliin ja võitlustahe (Ariva, 2013).
Henri(vasakul) koos sensei Evelini ja oma venna Karliga
Judoklubi Elvasse
Kuni 2011. aastani tegutsesid Elva judotreeningud SK Do all, mille peajuht oli Tartus tegutsev Andres Põhjala. Do klubi Elva filiaal oli tegelikut tegutsenud iseseisvalt juba aastaid, kuni aastal 2011 oli aeg küps luua Elvasse oma judoklubi, mille nimeks sai Spordiklubi Altia. Klubi eesotsas on nüüd Evelin ja Marek Pihlak ning klubi on väga aktiivne ning arenev (M.Pihlak 2013).
Algul oli plaan klubile panna nimeks Altis, kuid selline klubi juba eksisteeris. Altis tähendab algupäraselt püha kohta Vana-Kreekas Olümpose mäel (Wikipeedia, http://en.wikipedia.org/wiki/Altis). Kuna aga Altist võtta ei saanud, tehti sellest sõnast lihtsalt Altia, mis küll otseselt midagi ei tähenda, aga kõla on sellel hea. Altiale pandi ette just Spordiklubi sellepärast, et tulevikus oleks võimalus klubiga liita ka teisi spordialasid (Pihlak, Pihlak, 2013)
Klubi on tegutsenud alates 2011. aasta jaanuarist ning selle suurimaks saavutuseks ning siiamaani ka ainukest karikat võib nimetada 2012. aasta A-klassi EMV, kus SK Altia saavutas klubide arvestuses teise koha (medaleid tõid -73kg Karl-Ernst Saal II koht, +90kg Mairis Holter I koht ning Pärt Laas -60kg III koht).
SK Altia paremik koos treeneritega 2012. aasta A-klassi EMV. Klubide arvestuses II koht.
Klubil on ka mitmeid traditsioone. Näiteks on juba kaks suve järjest toimunud juunikuu alguses Altia noorte suvelaager Otepääl. Seal tehakse trenni, käiakse matkal, mängitakse erinevaid mänge, toimuvad lõkkeõhtud ja palju muud (M.Pihlak 2013).
Üks huvitav traditsioon, mida vaevalt, et kuskilt mujalt väga leida võib, on sünnipäevade tähistamine treeningutel. Sünnipäevalaps toob kaaslastele komme või maiustusi ning ta visatakse treeningkaaslaste poolt tavalise tooli asemel hallil pehmel matil õhku. Julgemad võivad puudutada lendamise aegu isegi lage. Peale seda järgneb kommisadu, kus sünnipäevalaps viskab komme judomatile laiali ning kaaslased proovivad neid võidu korjata. Arvan, et see on vägagi unikaalne ning tore traditsioon.
Lastaaia laste (Lõbus judo) treeningrühmal toimub kord aastas trenn „laps ja lapsevanem“, kus kõige väiksemad judokad võtavad tatamile kaasa vanema või vanavanema. Lõbus treening annab ka lapsevanematele ettekujutuse matil toimuvast (M.Pihlak 2013).
Kaks korda aastas toimuvad trennisisesed turniirid. Traditsiooniks on saanud ka klubi sünnipäeva tähistamine jaanuaris. 2012. aastal korraldas klubi hariva matka Vapramäe metsades ning 2013. aastal lõbusa sportliku sünnipäeva Nõo Rannahallis (M.Pihlak 2013).
Klubi esimene sünnipäev Vapramäel
Klubi teine sünnipäev Nõo rannahallis
Heaks tavaks on saanud kevadine filmiöö, kus judosaalis vaadatakse filme terve öö. Iga hooaeg lõpeb juunikuus traditsioonilise matka ja piknikuga. Elva judo algusaastatest peale on toimunud turniir Elva Open. Algselt trennisisesest võistlusest on välja kasvanud rahvusvaheline turniir (M.Pihlak 2013).
Tänapäev
Elvas on judo väga populaarne spordiala just nooremate laste seas. Pisikesi hakkajaid lapsi käib treeningutel palju ning järelkasv tõotab tulla hea. Treenitakse Elva Gümnaasiumi keldris olevas lasketiirus, kus on ka judosaal. Kuna 2013. aasta kevadel toimus keldris veeuputus, hävisid vanad tatamid ning sügisest on tänu Elva Linnavalitsusele ja sponsoritele judokatel uus ning väga pehme ja kaasaegne treeningpind. Treeningõhkkond on sõbralik ning ka ruum on palju erksam. Tänapäeval toimuvad Elvas judotreeningud neljas grupis (Treeninggrupid, http://skaltia.ee/index.php/treening).
- Laps ja Lapsevanem – grupp kuhu on oodatud kõik kes vähegi ennast füüsiliselt liigutada soovivad. Tulla võivad ka kõige väiksemad ning seda koos vanematega. Tegevust jagub igale vanusgrupile ning treeningud on väga lõbusad ja nauditavad.
- Lõbus Judo – see grupp on loodud alates viie aastastele lastele. Treeningud koosnevad peamiselt mängudest ning läbi mängude õpitakse juba ka judo algteadmisi.
- Lõbus Judo II – grupp, kuhu on oodatud lapsed alates seitsmendast eluaastast. Siit hakkab paistma esimesi tõsisemaid judoalaseid teadmisi ja õpinguid. Alustatakse praktiseerimisega heidete ning kinnihoidmiste alal ning valmistatakse lapsi ka füüsiliselt ette nii tõsisemaks judoks kui ka edasiseks eluks.
- Meistrid – sellest rühmast sirguvad välja tõeliselt oskuslikud ja tublid sportlased. Muidugi on vaja profesionaalsuseni jõudmiseks kõvat töötahet, kannatlikkust ja entusiasmi, kuid need, kellel seda kõike jagub, sirguvad siit üles tugevate ja osavatena. Palju rõhku pööratakse füüsilisele poolele ning ka judoalased õpetussõnad lähevad märksa spetsiifilisemaks ning jälgitakse rohkem maadlusdetaile.
Olles terve oma sportlaskarjääri treenind siiski peamiselt Elvas, julgen väita, et kui on tõsist soovi ning kannatlikkust, on Elvast võimalik tõusta väga kõrgele. Otse loomulikult tuleks ennast vahepeal proovile panna ka Tartus, Tallinnas ning mujal. Teiste paarilistega treenimine arendab judoka reflekse, taktikat ning annab palju kogemusi. Igasugused laagrid tulevad samuti kasuks, sest nendes on näha paljustki seda, mida õpitakse mujal. Olles kuskil midagi uut õppinud, on seda oma Elva treeningkaaslastele õpetada alati mõnus.
Spordiklubi Altia pakub noortele viisi oma vaba aega mõistlikult veeta ning samas arendada ennast kõige mõnusamal – sportlikul viisil (E.Pihlak 2013).
Tänapäeva SK Altia paremik
Mairis Holter
Mairis Holter on pärit Nõgiarust, Nõo lähedalt. Ta käis Nõgiaru lasteaias, Nõo põhikoolis ning õpib praegusel hetkel Tartu Kutsehariduskeskuses koostööluksepaks.
Oma sporditeed alustas Mairis Nõos sulgpalli treeningutel. 8 aastast poissi soovitas judo treeningutele Nõo Sulgpalliklubi treener Märt Mäerand. Nii jõudis Mairis Elvasse judo treeningutele 2004 aastal (M.Pihlak 2013) ning oma visadusega jätkab ka tänapäeval samas kohas judo treenimist. Iga nädal 4 korda õhtuti Nõgiarust Elvasse lapsega trenni käia – see näitab vanemate pühendumust ja panust poisi tulevikku. Ning tehtud töö on ka vilja kandnud. Mairis oli juba väga noores eas tõeline staar, võites kõigest kümne aastasena oma esimese Eesti Meistrivõistluste tiitli. Ta arenes treeningutel väga kiiresti, ning noppis võistlustel muudkui esikohti. Mida aga aeg edasi, seda raskemaks tal võistlus läks. Kuna ta maadles raskekaalus, olles samal ajal vastastest tunduvalt lühem, tekkis mingil hetkel vastastel tema üle eelis. Kuna ta aga oli siiski jõu ja oma plahvatusliku kiirusega vastastest üle, suutis ta ka endast mitukümend sendimeetrit pikemaid vastaseid võita (Holter, 2013).
2013. aasta alguses, kui raskekaalus siiski enam miski edu ei toonud, otsustas Mairis ennast käsile võtta ning tänu toitumisprogrammile suutis Mairis kaotada ligi 35 kilogrammi oma kehakaalust, olles nüüd täielikus normaalkaalus ning vägagi sale poiss (Holter, 2013).
Karl-Ernst Saal
Judotreeningutega olen tegelenud alates neljandast eluaastast. Esimesed aastad toimusid treenigutel nii-öelda sisseelamisena, kuna mängisin palju mänge ning judoga niivõrd kokku ei puutunud. Mingi aeg aga sain aru, et mul on potentsiaali ning hakkasin järjest enam pühenduma just judole. Kuna nooremas eas käis minu vanuseid poisse Elvas treeningutel palju, oli konkurents väga tihe ning seetõttu oli ka areng väga kiire ja treeningud olid kohati väga rasked. Nooremana ei olnud mul veel nii palju rutiinitaluvust ning tihti lahkusin treeningutelt väga vihaselt ja väsinult, kuid kodus järele mõeldes sain aru, et kõik need rasked treeningud olid väga vajalikud tuleviku heaks.
Olen mitmekordne Eesti Meistrivõistluste medalimees, kuid kuld on mul siiani saavutamata. Neljal korral on see väga lähedal olnud, kuid alati on miski või keegi ootamatult ette sattunud. Siiski arvan, et ükskord ma võidan niikuinii ning juba see on üks minu eesmärkidest.
2012. ja 2013. aastal kuulusin Eesti kadettide judokoondisese. Koos koondisega käisime mõlemal aastal Venemaal, Poolas ning Saksamaal Euroopa Karikaetappidel ning lisaks käisin 2013. aastal isa ning treener Marekiga Tsehhis võistlemas. Mõlema hooaja on lõpetanud tiitlivõistlused. 2012. aastal toimus Montenegros Euroopa Meistrivõistlused ning samad võistlused toimusid 2013. aastal Tallinnas, mis oli väga hubane ning meeldiv võistlus. Lisaks osalesin 2013. aasta juulis Hollandis Utrecthi linnas toimunud Euroopa Noorte Olümpia Päevadel, mis tundus täpselt nagu päris Olümpia. Kõik need võistlused on andnud mulle väga palju indu ning motivatsiooni juurde. Usun et iga võistlustelt saadud kogemus tuleb tulevikus positiivselt mulle tagasi ning üritan pürgida veelgi kõrgemale tasemele.
2011. aasta mais sooritasin Tartus Eesti DAN kolleegiumi ees 1. kyu(pruun vöö) eksami ning 2012. aasta oktoobris sooritasin Vinnis Eesti DAN kolleegiumi ees 1. DAN(must vöö) eksami, ning eksami sooritamise hetkel olin noorim Eestis tegutsev judoka, kes võis ametlikult kanda musta vööd.
Pärt Laas
Pärt Laas on üles kasvanud Tallinnas ning oma esimeste judotreeningutega samuti pealinnas alustanud. Kaheksa aastaselt otsustas Pärdi perekond kolida Elvasse. Olles kolimisega lõpule jõudnud, soovis Pärt siiski judotreeningutega jätkata ning üles otsiti judo treeningud Elvas (Laas, 2013). Paljud vanemad judokad, kes Elvast sirgunud, kaasaarvatud mina, mäletame väga hästi seda, kui Pärt, kes tollal oli meie jaoks trennis täiesti tundmatu väike jõmpsikas, meid kõiki jalgpallis üle mängis. Treenerid märkasid esimestest treeningutest peale Pärdi andekust ning edaspidi treenisid teda suurte tuleviku lootustega.
Sarnaselt Henrile võistleb ka Pärt väga kergetes kaaludes. Tänapäeval on ta võistluskaaluks -60kg, kuid loogilise jätkuna on talt oodata siiski kasvavas eas kaalu tõusu.
Olles varasemalt mitmel korral Eesti Meistrivõistlustel erinevatele medalitele tulnud, pälvis Pärt 2012. aastal oma esimese tiitlivõistluste kuldmedali. Raske töö ja mitmeid aastaid treenimist tasusid selle võistlusega ära ning see võit andis Pärdile kindlasti kõvasti motivatsiooni ning usku endasse. Kokku on tal kogutud kuus meistrivõistluste medalit, millest kaks on kuldsed (Laas, 2013).
Alates 2013. aasta sügisest asus Pärt tagasi Tallinnasse. Ta suundus õppima Audentese Spordikooli, kus toimuvad treeningud tihedamalt ning on teistsuguse mõttelaadiga treenerid. Juba poole aastaga on Pärt tunduvalt arenenud ning jaanuaris toimuvatel Eesti Meistrivõistlustel on ta kindel tiitlipretendent (Laas, 2013).
Pärt Laas(vasakul) ja Karl-Ernst Saal(paremal) äsja sooritanud vastavalt 1 KYU ja 1 DAN eksami
Tevol Tamm
Tevol Tamm on kasvanud üles Rõngu lähistel Valgutas. Terve Rõngu-Valguta grupi peale, keda oli parematel päevadel kuni 10 judokat, on ala juurde ainukesena jäänud Tevol. Ta sattus esimest korda Judo treeningutele 1998. aastal, olles vaid viie aastane. Treeningutel oli palju tema vanuseid lapsi, mis aitas, nagu mul endalgi omal ajal, kaasa väga kiirele arengule. Ta on viie kordne Eesti meister erinevates vanuseklassides ning samuti on ta korjanud mitmeid väga kaalukaid ja tähtsaid medaleid Euroopast, nii Euroopa karika etappidel kui suurematel Euroopa turniiridel. Ta on murdnud ennast Eesti juunioride koondisesse ning tema parimateks tulemusteks on tal Kaunase MK hõbemedal ning Berliini MK viies koht (E.Pihlak 2013).
Kuna ka tema maadleb võrdlemisi kerges kaalus, võib ta parimateks külgedeks lugeda rünnakukiirust ning osavat tehnikat. Nooremas eas oli ta väga ohtlik jalasthaaretel, kuid kui see eelmise kümnendi lõpus keelustati, hakkas Tevol koos oma isikliku treeneriga välja töötama uut tehnikat, mis sarnaneks võimalikult palju vanale jalasthaarde tehnikale, kuid siiski jääks vastase jalg puutumata. See tehnika on talle tänapäevani toonud palju edu (Tamm, 2013).
Tevol asus 2008. aastal õppima Tallinna Audentese Spordikooli, kus õppis viis aastat ning tänaseks on ta SK Audentese judotreener, samal ajal ise olles juuniorite koondise liige. Ta on omistanud 1 DAN’i ning ka ise treenib igapäevaselt Audentese treeningutel. Samuti on ta osalenud SK Altia noortelaagris treenerina (Tamm, 2013).
Elva Open
Esimesed judovõistlused Elvas
1994. aastal pandi alus Elvas toimuvatele judovõislustele. Võislused toimuvad tavaliselt jaanuari alguse poole. Esimestel aastatel piirdus siiski võistlus ainult kohalike poiste mõõduvõtmisega. Võistlused toimusid tollal all judosaalis. Mõne aasta pärast aga laienes võistlejate arv ning võistlustega koliti Puiestee tänavas asuva Gümnaasiumi võimlasse. Võistlejaid on tulnud kohale üle Vabariigi ning samuti on Elvas võistlemas käinud rahvast Lätist, Soomest, Venemaalt ja Inglismaalt. Võisteldakse traditsiooniliselt kolmel tatamil ning võistluspäev venib osalejate arvukuse tõttu tavaliselt õhtutundidesse (Pihlak, Pihlak, 2013).
Elva Open 2003. aastal Evelin oma medalimeestega
Vasakult: Gert Põldmaa, Tevol Tamm, Siim Viksi, Henri Ariva; All: Evelin Pihlak
SK Altia kolm medalimeest Elva Openil 2013. aastal.
Vasakult: Karl-Ernst Saal, Mairis Holter, Pärt Laas
XX Elva Open
2014. aasta 11. jaanuaril toimuv Elva Open peab oma kahekümnendat sünnipäeva. Seoses juubelvanusega on võistluste korralduses mitmeid muudatusi. Esiteks toimub võistlus tavapärase Elva Puiestee tänava võimla asemel Nõo spordihoones, mis on palju moodsam ning mahutab ka rohkem võistlejaid. Võistlused tulevad küllaltki suurejoonelised ning ka auhinnad on uhkemad. Nimelt saab iga kaalu võitja endale karika ning lisaks on esikolmikule medalid ja meened (M.Pihlak, 2013).
Kokkuvõte
Viimatel aastatel on Elva judopere teinud suuri muudatusi, alustades klubi loomisega ning lõpetades uue dojo(judosaal) rajamisega. Praegust aega Elva judos võib nimetada põlvkonnavahetus perioodiks, sest kõrgtasemel judokaid on Elvas praegu vähe, samas aga on väiksemaid ja innukaid sportlasi Elvas võrdlemisi palju. Ka lapsevanemad annavad oma panuse klubi elu kirevamaks muutmisel ning õhkkond seetõttu on väga soe ja sõbralik. Hakkaja juhtkond on korraldanud mitmeid üritusi, sealhulgas klubi sünnipäevad, klubi laager ja Elva Open judos.
Ka minevik on Elva judos olnud väga mitmekesine. On toimunud mitmeid erinevaid üritusi ja isetegevusi. Inimesed on läbi aegade olnud treeningutel toredad ja sõbralikud ning judo on neile terveks eluks alati midagi juurde andnud. Elva judo treenerid on olnud seni neli. Nad kõik on olnud väga püüdlikud, mõistvad ja abivalmid ning nad annavad endast kõik, et sportlasest kasvaks suurena täisväärtuslik inimene.
Kasutatud kirjandus
- Tiit Lääne – Eesti Judo 40 (lk 21, 28, 29-30, 31, 33, 37, 39-42, 51, 114-119, 158)
- Elva judotreenerite fotoalbumid
- Evelin Zinki Tartu Ülikooli Bakalaureuse lõputöö – Lihaste jõu ja kontraktsiooniomaduste muutused viieaastasel treeningperioodil noortel judomaadlejatel (1999)
- http://www.artest.ee/doc/kollane_5_kyu.pdf (lk 7-10)
- http://www.artest.ee/doc/oranz_4_kyu.pdf (lk 9-13)
- http://www.worldjudoday.com/en/WorldJudoDay-3.html
- http://en.wikipedia.org/wiki/Altis
- Andres Põhjala, intervjuu (2013) Tartu
- Evelin Pihlak, intervjuu (2013) Elva
- Marek Pihlak, intervjuu (2013) Elva
- Henri Ariva, intervjuu (2013) Elva
- Pärt Laas, intervjuu (2013) Elva
- Mairis Holter, intervjuu (2013) Elva
Suulised allikad
Spordiklubi Altia kuulutab välja stipendiumikonkursid 2015 aastaks:
*judotreeneri enesetäiendamise stipendium
*võrkpallitreeneri enesetäiendamise stipendium
Avaldused kandideerimiseks esitada SK Altia juhatusele hiljemalt 20. jaanuariks 2015 aadressil Käo tee 56 Elva 61504. Teave tel. 5295564 või See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
On võimalik tellida spordiklubi Altia klubidressi. Dressi hind 44.- eurot Alates 26. septembrist on judosaalis proovidressid (esimene suurus 130 cm, dressipüksid tulevad mustad). Seljal trükitud SK Altia ja Elva ning dressipluusi ees vasakul rinnal eesnimi. Pükstel ees vasakul tasku kohal eesnimi. Tellimusi saab esitada treenerile kuni 10. oktoobrini. Tasuda on võimalik kuni 10. oktoobrini ülekandega või sularahas
{youtube}ERkhE003ICc{/youtube}
