Medalitega Tartust ja Aluksnest
Judokad võistlesid 14. detsembril Tartus ja Aluksnes.
Tartus toimunud Jõuluturniiril võitlesid edukalt meie nooremad judokad:
🥇Art Ariva, Artur Mogilenskihh, Kristiina Kallas, Ello Põldma
🥈Jakob Pihlak, Siim Tarvis, Mai Mirtel Umblia
🥉Mihkel Tarvis, Juhan Ivask
Lätis Aluksnes toimus tugevatasemeline turniir, kus kahe päeva jooksul käis tatamil 600 judokat seitsmest riigist. Rasmus Ritson näitas head keskendumist ja võitlustahet U14 vanuseklssi raskekaalus ning jõudis kahe Läti judoka alistamisega finaali. Esikoha heitluses Arturs Juzenko (Läti) vastu alustas Rasmus hästi ning vastane sai passiivsuse eest hoiatuse. Järgmisel rünnakul suutis lätlane Rasmuse heite kontreerida ja saavutas esikoha. Kädi Lii Kuznetsov pidi tunnistama kahe vastase paremust ning lõpetas võistluse viienda kohaga
U16 poisid ja tüdrukud palliplatsil
Poiste Eesti karikavõistluste teises finaalis kuues koht. Rõõmu tegi (seda pole pildil olevatelt nägudelt näha 🙂) 2:1 võit Hiiumaa üle ja 1:2 kaotus Olerex/Veskimati Tartu käest. Kripeldama jäi 24:26 geimikaotus Saaremaale. Võrreldes eelmise tsooniturniiril olid poisid tubli arenguhüppe teinud!
U16 tüdrukud mängisid Tartus viiendat finaali. Esimese võistlusele kohaselt oli mäng rabe aga paranes iga geimiga kuid Viljandi Spordikoolile ja kahele Olerex/Veskimati Tartu võistkonnale veel vastu ei saanud.
Kalle Kõlli - judo minu elus
Foto: kapten Arvo Jõesalu
Judo jõudis minu ellu paljude juhuste kokkulangemisel kolmandas klassis. Pinginaaber oli esimeses trennis käinud ning kutsus kaasa. Mõistagi oli algselt grupp päris suur kuid iga trenniga jäi noorte judokate rivi järjest lühemaks ning pärast esimest suvevaheaga leidis tee tagasi trenni üles vaid vaevalt iga kümnes aasta tagasi usinalt treeningutega alustanud noor judoka.
Võin kindlalt väita, et see mis sai alguse ühel täiesti tavalisel 1989 aasta septembrikuisel pärastlõunal Võru Judoklubi REI keldridojos (treeningsaal) on suuremal või vähemal määral mõjutanud minu edasist elu, kujunenud väärtusi ja tähtsamaid otsuseid.
USA merejalaväes on ütlemine „ükskord merejalaväelane – alati merejalaväelane“ on igati ülekantav ka judokate maailma. Kui oled korra selle võitluskunsti olemuse enda jaoks lahti mõtestanud jääb see saatma sind kogu eluks.
Lisaks omandatud oskustele tatamil ja füüsilisele arengule, mida kuidagi alahinnata ei saa, on judo peamine väärtus vaimsel tasandil toimuv areng ja enesekindluse märgatav kasv. Võitlusspordis on tagasiside oma soorituse eest vahetu ja emotsionaalne. Võidurõõm ja kaotusevalu vahelduvad kiirelt ning läbi selle õpib noor inimene kõige paremini, et elus viib edasi püsiv ja järjekindel pingutamine valitud eesmärgi saavutamise suunas. Treeningute käigus kinnistub võitleja mõttelaad – ükskõik kui lootusetu või raske olukord ka ei tunduks, alati tuleb pingutada lõpuni, tõusta ja edasi minna. Judole omane iidne sõdalase filosoofia on paljuski ülekantav ka minu valitud elukutsele Kaitseväes – kuidas kasutada oma tugevusi vastase nõrkuste vastu ning kuidas manööverdada vastane üle selliselt, et blokeerida tema tugevused enne kui tal avaneksid võimalused neid otsustavalt kasutada.
Mõistagi on igal spordialal tähtsal kohal treener (senesei), kes pole meie kontekstis mitte ainult pelgalt harjutuste ettenäitaja ja treeningplaani koostaja vaid ka moraalne eeskuju ning enesekindluse ja elutarkuse kehastus, kelle mõju noore inimese kujunemisse on võimatu ülehinnata. Võin väita, et mõlemad senseid (Enno Raag ja Ando Pehme), kelle juures on mul olnud au treenida on mind omajagu mõjutanud ning märkamatult suunanud mind valitud teel kõikvõimalikele takistustele vaata järjekindlalt edasi liikuma.
Soovitan kõigile tüdrukutele ja poistele, kellel parasjagu käsil harrastamiseks sobiva spordiala valimine, kaaluda kindlasti ühe võimalusena ka judotrenni. See on valik, milles te kindlasti ei pettu.
Arigato
Kalle Kõlli
