Kalle Kõlli - judo minu elus

Foto: kapten Arvo Jõesalu

Judo jõudis minu ellu paljude juhuste kokkulangemisel kolmandas klassis. Pinginaaber oli esimeses trennis käinud ning kutsus kaasa. Mõistagi oli algselt grupp päris suur kuid iga trenniga jäi noorte judokate rivi järjest lühemaks ning pärast esimest suvevaheaga leidis tee tagasi trenni üles vaid vaevalt iga kümnes aasta tagasi usinalt treeningutega alustanud noor judoka.

Võin kindlalt väita, et see mis sai alguse ühel täiesti tavalisel 1989 aasta septembrikuisel pärastlõunal Võru Judoklubi REI keldridojos (treeningsaal) on suuremal või vähemal määral mõjutanud minu edasist elu, kujunenud väärtusi ja tähtsamaid otsuseid.

USA merejalaväes on ütlemine „ükskord merejalaväelane – alati merejalaväelane“ on igati ülekantav ka judokate maailma. Kui oled korra selle võitluskunsti olemuse enda jaoks lahti mõtestanud jääb see saatma sind kogu eluks.      

Lisaks omandatud oskustele tatamil ja füüsilisele arengule, mida kuidagi alahinnata ei saa, on judo peamine väärtus vaimsel tasandil toimuv areng ja enesekindluse märgatav kasv. Võitlusspordis on tagasiside oma soorituse eest vahetu ja emotsionaalne. Võidurõõm ja kaotusevalu vahelduvad kiirelt ning läbi selle õpib noor inimene kõige paremini, et elus viib edasi püsiv ja järjekindel pingutamine valitud eesmärgi saavutamise suunas. Treeningute käigus kinnistub võitleja mõttelaad ­– ükskõik kui lootusetu või raske olukord ka ei tunduks, alati tuleb pingutada lõpuni, tõusta ja edasi minna. Judole omane iidne sõdalase filosoofia on paljuski ülekantav ka minu valitud elukutsele Kaitseväes – kuidas kasutada oma tugevusi vastase nõrkuste vastu ning kuidas manööverdada vastane üle selliselt, et blokeerida tema tugevused enne kui tal avaneksid võimalused neid otsustavalt kasutada.  

Mõistagi on igal spordialal tähtsal kohal treener (senesei), kes pole meie kontekstis mitte ainult pelgalt harjutuste ettenäitaja ja treeningplaani koostaja vaid ka moraalne eeskuju ning enesekindluse ja elutarkuse kehastus, kelle mõju noore inimese kujunemisse on võimatu ülehinnata. Võin väita, et mõlemad senseid (Enno Raag ja Ando Pehme), kelle juures on mul olnud au treenida on mind omajagu mõjutanud ning märkamatult suunanud mind valitud teel kõikvõimalikele takistustele vaata järjekindlalt edasi liikuma.

Soovitan kõigile tüdrukutele ja poistele, kellel parasjagu käsil harrastamiseks sobiva spordiala valimine, kaaluda kindlasti ühe võimalusena ka judotrenni. See on valik, milles te kindlasti ei pettu.

Arigato

Kalle Kõlli